Prast mind ja prast meid me tuleme kik taas

Kui on ites vetepind ja siis kui hall on maas

Tuleb ta ja tuleb see siis keda kohtad teel

Tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi veel



Olin ma ja olid nemad talv siis oli veel

Saabus surm ja saabus kevad saabus keegi veel

Meeltest kustusid kik lehad nagu niiskus soost

Ngin kuidas meie kehad lagunesid koost

Mida kujutas me elu eraldi vi koos

See on liigne keskustelu see on teises loos



Ngin kuidas muutus maailm kuidas muutus kik

Seniks kui ma jlle naasin saabund oli vit

Surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin

Ideaalses hiskonnas silmad paotasin

Inimesi sndis suri selge oli see

Et kui mina sinna tulin tuli keegi veel



Tulevikuilm ei ninud puhkust ega td

Kigil olid segi linud pevad ja ka d

hel sel polnud kuhu minna mul ja siis

Lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis

Liin siis minevikumaile hakkas laskuma

Vanalinna varemeile sitsin vastu ma



Tundus nagu oleks uuesti ma seda nind

Lagunenud kohviku ees peatuma ma jin

Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest

Kik oli hoopis teisiti kuid soojaks tmbus seest

Ngin pimedaks kik lheb eemal kumas linn

Valgustasid kuu ja thed varemeid ja mind



Ma kaotasin ra kinga vist suulakke kleepus keel

Nonahal tundsin hingamist seal seisis keegi veel

Kui jlle tuled sttisid seal rohtund siduteel

Siis meie pilgud htisid seal seisis keegi veel

See lugu kuhugi ei vii sest keel jb saamatuks

Ja miks ma praegu seisan siin jb arusaamatuks